7.augustil alustasime oma reisi Hiina. Kuna broneerisime piletid päris pikalt ette ära (jaanuarikuus) ning valisime odavama lennufirma (edasi-tagasi 370€). Seega, 7.augusti õhtul alustasime bussisõitu Pärnu-Riia-Vilnius. Vilniuse lennujaama jõudsime umbes kell 4 hommikul ning esimene lennuk Kiievisse lahkus kell 7:05 hommikul. Meil oli vahepeatumine Kiievis (ootasime vist max 1,5h) ning siis saime lõpuks Kiiev-Peking lennule astuda. Viimane lend oli ka kõige pikem - 9h. Ärevus oli nii suur, et magada ei saanud, seega venis see lennusõit nagu ila.
Pekingisse jõudsime 8.augusti hilisöösel ning seadsime sammud hotelli poole. Olime vast tunnikese juba Hiinas olnud ning sattusime esimesse situatsiooni, kus hotelli administraator ei osanud inglise keelt ning minu hiina keel oli veel totaalselt roostes. Asi oli selles, et ma leidsin kodust (Eestis) 115 jüaani, millega me oleksime esimese öö ära tasuda saanud. Point oli selles, et administraator palus meil maksta ka deposiiti (mida booking.com'is ei mainitud), seega meil polnud piisavalt raha talle kohe maksta. Nii et öösel kell neli sammusime siis Pekingi tänavatel, et leida pangaautomaat. Lõpp hea kõik hea, saime lõppeks magama. Väsimus oli nii suur, et ärkasime järgmisel päeval kell 13:00 (check out oli 12:00).
Järgmisel päeval oli päris hea tunne. Tundsin end kui kodus ning Loviisele oli veel palju näidata! Enne reisi olime õhtuti vaadanud välja endale sobivad kohad, kus me kindlasti ära võiksime käia. Seega seadsime eesmärkideks, et Pekingis käime Taevaserahu Väljakul, Hiina müüril ja ülejäänud on vaba kava.
Taevaserahu Väljakul oli rahvast jälle meeletult, nii nagu seal kombeks. Tulid vanad ajad meelde, mil inimeste vahel pusima pidi ning tagasi tuli ka vana hea reaktsioon, kus igale poole oli vaja trügida (olelusvõitlus, kes kõige enne "jala ukse vahele saab" on Hiinas meeletu ning esmapilgul meile tavatu). Kuna esimesel päeval me jõudsime sinna liiga hilja, siis otsustasime, et läheme sinna homme varahommikul. Nii sai ka tehtud. Aga inimesi oli meeletult. See kompleks on väga suur ning ausalt öeldes, kui terve kompleksi läbi käid, siis oled suht tüdinud. Vaadata on suhteliselt vähe, sest kõik hooned on sarnased - aga tunnetuse saad kätte ning to-do list'ist saad ühe maha.
Pekingisse jõudsime 8.augusti hilisöösel ning seadsime sammud hotelli poole. Olime vast tunnikese juba Hiinas olnud ning sattusime esimesse situatsiooni, kus hotelli administraator ei osanud inglise keelt ning minu hiina keel oli veel totaalselt roostes. Asi oli selles, et ma leidsin kodust (Eestis) 115 jüaani, millega me oleksime esimese öö ära tasuda saanud. Point oli selles, et administraator palus meil maksta ka deposiiti (mida booking.com'is ei mainitud), seega meil polnud piisavalt raha talle kohe maksta. Nii et öösel kell neli sammusime siis Pekingi tänavatel, et leida pangaautomaat. Lõpp hea kõik hea, saime lõppeks magama. Väsimus oli nii suur, et ärkasime järgmisel päeval kell 13:00 (check out oli 12:00).
Järgmisel päeval oli päris hea tunne. Tundsin end kui kodus ning Loviisele oli veel palju näidata! Enne reisi olime õhtuti vaadanud välja endale sobivad kohad, kus me kindlasti ära võiksime käia. Seega seadsime eesmärkideks, et Pekingis käime Taevaserahu Väljakul, Hiina müüril ja ülejäänud on vaba kava.
Taevaserahu Väljakul oli rahvast jälle meeletult, nii nagu seal kombeks. Tulid vanad ajad meelde, mil inimeste vahel pusima pidi ning tagasi tuli ka vana hea reaktsioon, kus igale poole oli vaja trügida (olelusvõitlus, kes kõige enne "jala ukse vahele saab" on Hiinas meeletu ning esmapilgul meile tavatu). Kuna esimesel päeval me jõudsime sinna liiga hilja, siis otsustasime, et läheme sinna homme varahommikul. Nii sai ka tehtud. Aga inimesi oli meeletult. See kompleks on väga suur ning ausalt öeldes, kui terve kompleksi läbi käid, siis oled suht tüdinud. Vaadata on suhteliselt vähe, sest kõik hooned on sarnased - aga tunnetuse saad kätte ning to-do list'ist saad ühe maha.
Taevaserahuväljak ning #pargis sai ka käidud.
Järgmisel päeval käisime Hiina müüril. Seekord võtsime sammud Ba Da Ling müüriosa poole. Internetist lugesime, et tegemist ei ole väga turistikaga aga ka internet eksib. Uued ja uhked poed, tänavad ja muu infrastruktuur on viimase 10 aasta jooksul sinna ehitatud, seega on see tõsine turistikas. Sellegipoolest, soovitan sinna minna, sest vaatepilt ja kogemus olid ikkagi üle kõige. Kui eelmine kord (vahetusaastal Hiinas) ma Hiina müüril käia ei jõudnud, siis seekord nautisin seda ikka korralikult. Ronisime Loviisega ikka nii palju kui võimalik seal. Kohati isegi peaaegu 90kraadi üles. Massiivne, mis need hiinlased ikka ehitanud on. Kohalikud hiina turistid olid aga hämmingus, et nägid valgeid inimesi, mistõttu tuli meil astuda kuulsate näitlejate, sportlaste ja muude elu24 inimeste saabastesse ning mängida tähtsaid tegelasi, kellega hiinlased koos pilti saaksid teha. Me ei tea, mis otstarbel nad neid kasutavad aga paljud lähevad tagasi oma kaugesse külasse, vanaisa juurde, et neile näidata pilte koos meiega. Lahe, eks? :)
Ba Da Lingi sai tegelikult rongiga. Seega varahommikul läksime rongijaama, kuid jäime esimest rongist maha, sest rahvast oli rongijaamas nii palju ootamas. Et ootamist lõbusamaks teha (sest istekohti ei olnud), istusime koos teiste hiinlastega rongijaamas maha ning asusime nosima röstituid herneid. Kui uus rong jaama jõudis ning inimesi peale hakati lubama, algas tõsine inimloomaaed. Tuli välja, et rongipiletitel ei ole istekohta märgitud. Ehk kehtib reegel, kes esimesena rongi saab, see saab endale sobivaima koha valida. Tabades seda hetke, kui me olime ainsad, kes ei jooksnud, hakkasime ka jooksma. Kavalad nagu me oleme, valisime kõige viimase vaguni, kuhu istuma tahtsime minna. Seda kahel põhjusel. Esiteks, on hiinlased aeglased, seega meil on oma pikkade jalgadega võimalik neist pikema distantsi puhul mööda saada. Teiseks, on hiinlased laisad ning istuvad kohe esimesed vagunid täis ja tagumised vagunid jäävad tavaliselt viimasteks. Ja nii ka oli. Me olime esimesed, kes said omale koha viimases vagunis valida. Kavalus ning kiire reaktsioon tõid meile 1:0 hiinlaste kasuks. :D
Järgmisel päeval käisime Hiina müüril. Seekord võtsime sammud Ba Da Ling müüriosa poole. Internetist lugesime, et tegemist ei ole väga turistikaga aga ka internet eksib. Uued ja uhked poed, tänavad ja muu infrastruktuur on viimase 10 aasta jooksul sinna ehitatud, seega on see tõsine turistikas. Sellegipoolest, soovitan sinna minna, sest vaatepilt ja kogemus olid ikkagi üle kõige. Kui eelmine kord (vahetusaastal Hiinas) ma Hiina müüril käia ei jõudnud, siis seekord nautisin seda ikka korralikult. Ronisime Loviisega ikka nii palju kui võimalik seal. Kohati isegi peaaegu 90kraadi üles. Massiivne, mis need hiinlased ikka ehitanud on. Kohalikud hiina turistid olid aga hämmingus, et nägid valgeid inimesi, mistõttu tuli meil astuda kuulsate näitlejate, sportlaste ja muude elu24 inimeste saabastesse ning mängida tähtsaid tegelasi, kellega hiinlased koos pilti saaksid teha. Me ei tea, mis otstarbel nad neid kasutavad aga paljud lähevad tagasi oma kaugesse külasse, vanaisa juurde, et neile näidata pilte koos meiega. Lahe, eks? :)
Ba Da Lingi sai tegelikult rongiga. Seega varahommikul läksime rongijaama, kuid jäime esimest rongist maha, sest rahvast oli rongijaamas nii palju ootamas. Et ootamist lõbusamaks teha (sest istekohti ei olnud), istusime koos teiste hiinlastega rongijaamas maha ning asusime nosima röstituid herneid. Kui uus rong jaama jõudis ning inimesi peale hakati lubama, algas tõsine inimloomaaed. Tuli välja, et rongipiletitel ei ole istekohta märgitud. Ehk kehtib reegel, kes esimesena rongi saab, see saab endale sobivaima koha valida. Tabades seda hetke, kui me olime ainsad, kes ei jooksnud, hakkasime ka jooksma. Kavalad nagu me oleme, valisime kõige viimase vaguni, kuhu istuma tahtsime minna. Seda kahel põhjusel. Esiteks, on hiinlased aeglased, seega meil on oma pikkade jalgadega võimalik neist pikema distantsi puhul mööda saada. Teiseks, on hiinlased laisad ning istuvad kohe esimesed vagunid täis ja tagumised vagunid jäävad tavaliselt viimasteks. Ja nii ka oli. Me olime esimesed, kes said omale koha viimases vagunis valida. Kavalus ning kiire reaktsioon tõid meile 1:0 hiinlaste kasuks. :D
Pekingis käisime ka olümpiakülas ära, kus 2008.aastal Pekingi olümpiamängud toimusid. Tol ajal olin ma veel suurte unistustega sportlane, kes vaatas telekast, kuidas Gerd oma olümpiakulla Pekingist koju tõi ja Usain Bolt oma 3 suurepärast jooksu sooritas. Motivatsiooni ning kohatist äratundmisrõõmu oli palju. Sain ikka Loviisele rääkida, et näe, selles ujulas võitis Michael Phelps 7 olümpiamedalit jnejne.
Pekingi "Linnupesa" staadion. #Emotsioon - nagu laps kommipoes.
Pekingist edasi sõitsime kiirrongiga Xi'Ani. Seal oli plaanis Terrakota sõdureid vaatamas käia ning läbi põigata ka HuaShan'ist. Esimesel kahel päeval otsustasime Xi'Anis lihtsalt mõnusalt end tunda. Käisime mööda linna ringi, külastasime linnamüüri jne. Kahjuks jäime me mõlemad ka selleks ajaks veits tõbiseks, mistõttu ühe päeva me pidime lihtsalt rahulikumalt võtma. Terrakota sõdureid vaatama minnes saime bussi järjekorras tuttavaks 2 sakslasega, kellega koos me hiljem ringi liikusime. Toredad sellid olid muidu aga kohati oli see saksa mentaliteet neil juures, et nad on paremad kõigist rahvustest jne. Tulid vanad ajad meelde, mil mu põhilised sõbrad Hiinas olid kõik sakslased :D
Pekingist edasi sõitsime kiirrongiga Xi'Ani. Seal oli plaanis Terrakota sõdureid vaatamas käia ning läbi põigata ka HuaShan'ist. Esimesel kahel päeval otsustasime Xi'Anis lihtsalt mõnusalt end tunda. Käisime mööda linna ringi, külastasime linnamüüri jne. Kahjuks jäime me mõlemad ka selleks ajaks veits tõbiseks, mistõttu ühe päeva me pidime lihtsalt rahulikumalt võtma. Terrakota sõdureid vaatama minnes saime bussi järjekorras tuttavaks 2 sakslasega, kellega koos me hiljem ringi liikusime. Toredad sellid olid muidu aga kohati oli see saksa mentaliteet neil juures, et nad on paremad kõigist rahvustest jne. Tulid vanad ajad meelde, mil mu põhilised sõbrad Hiinas olid kõik sakslased :D
Xi'Ani linnamüür ning Terrakota sõdurid
Terrakota sõdurid ise on tegelikult inimese suurused. Olen kuulnud, et paljud arvavad, et nad on tillukesed. Kohale jõudes oleksite pidanud nägema Loviise emotsiooni - talle väga meeldisid need ning ta jäi rahule selle külastusega. Kui rääkida ajaloost, siis terrakota sõdurid loodi Qini dünastia ajal ning nende eesmärgiks oli teenida keisrit teispoolses elus. Need kujud asusid ühes puidust hoones, mis teadmata põhjustel süttis ning põles maatasa. Seda rekonstrueerima ei hakatud ning purunenud sõdurite "killud" (savist kujud) jäid tuha alla. 1978.aastal, kui ma ei eksi, hakkasid kohalikud talunikud endale kaevu uuristama ning selle käigus leidsid nad hulgaliselt savi tükke. Edasine on juba kõigile teada. Minu arvamus - viimase 3 aasta jooksul ei ole seal küll mitte midagi drastiliselt muutunud.
Nüüd on aeg meie reisi tipphetke juurde jõudnud. Kuid sellest räägiksin ma hea meelega järgmises blogipostituses. Olge ikka lahedad ja muhedad ning kohtume juba paari päeva pärast uuesti! :)
Terrakota sõdurid ise on tegelikult inimese suurused. Olen kuulnud, et paljud arvavad, et nad on tillukesed. Kohale jõudes oleksite pidanud nägema Loviise emotsiooni - talle väga meeldisid need ning ta jäi rahule selle külastusega. Kui rääkida ajaloost, siis terrakota sõdurid loodi Qini dünastia ajal ning nende eesmärgiks oli teenida keisrit teispoolses elus. Need kujud asusid ühes puidust hoones, mis teadmata põhjustel süttis ning põles maatasa. Seda rekonstrueerima ei hakatud ning purunenud sõdurite "killud" (savist kujud) jäid tuha alla. 1978.aastal, kui ma ei eksi, hakkasid kohalikud talunikud endale kaevu uuristama ning selle käigus leidsid nad hulgaliselt savi tükke. Edasine on juba kõigile teada. Minu arvamus - viimase 3 aasta jooksul ei ole seal küll mitte midagi drastiliselt muutunud.
Nüüd on aeg meie reisi tipphetke juurde jõudnud. Kuid sellest räägiksin ma hea meelega järgmises blogipostituses. Olge ikka lahedad ja muhedad ning kohtume juba paari päeva pärast uuesti! :)