Päikeseloojang Musta mere ääres
18.mai 2015 sai ostetud lennupiletid Gruusiasse. Lennupiletid saime 161€ nägu ning lendasime Ukrainian Airlines’iga (see hind on juba hea, kui alla selle hinna leiate, siis thumbs up!). 20.augustil istusime seega Riia lennujaamas lennukile ning reis võis alata. Gruusiasse lendasime vahepeatusega Kiievis.
Jõudes öösel Tbilisisse, olime me eelnevalt endile booking.com kaudu 1-toalise korteri välja valinud, kus me esimesed 2 ööd veetma pidime. Olime välja uurinud, et lennujaamast kesklinna peaks saama umbes 20-30 lariga. Leidsime, et kõige mõistlikum oleks 25 lariga korterini saada. Algas kauplemine kohalike taksojuhtidega ning me leidsime ühe pässi, kelle nimi oli Niko ning kes oli meid nõus ära viima. Hinnaks leppisime 25 lari. Olime veidi kahtlevad Niko pädevuses taksojuhine, kui pidime tema vanasse Opelisse istuma. Hiljem tuli välja, et ta polnud ametlik taksojuht – kaugelt sellest. Sõidustiil meenutas tuntud vormelilegendi Nico Rosbergi oma. Igatahes, tegemist oli sõbraliku pässiga, kes aitas meil hotelli õige aadressi üles leida ning kutsus omaniku välja.
Esimene mulje majast, kus meie korter asus, oli päris skeptiline. Majad on Gruusias lagunenud ning näevad välja nagu oleks slummi sattunud. Kui korterisse sisse jõudsime, siis nägime ikkagi euro kortereid, mis nägid välja luksuslikud ning vajalike seadmetega varustatud (okei-okei, air-conditioner’i toas polnud, kuid see selleks). Hiljem rääkis maja omanik Aleks, et valitsus ei lubagi neil maju väljast korda teha, sest nad on kõik muinsuskaitse all. Vot sulle lopsu, vastu mopsu!
Tbilisis veetsime kokku 3 ööd. Käisime linnas sees päris palju ringi ning otsisime vaatamisväärsusi, mida vaatama minna. Tbilisis sai ka esimene mägi vallutatud, kuhu meil algselt üldse plaanis minna ei olnudki. Seda tegime me muidugi täisvarustusega ehk seljakotid olid meil täisraskuses seljas. Oli raske ja vaevaline, kuid saime hakkama. Käisin Gruusias koos oma tüdruksõbraga, ja kuna mäkke ronimine oli minu idee, siis sain ma vastu päid ja jalgu, kui natuke raskemaks ronimine muutus. Kuid vaade, mis mäe pealt avanes oli nii kaunis, et õhtuks oli pahameel juba ununenud! 😊
Edasi võtsime suuna Batumise, kus veetsime kokku 6 ööd. Batumisse sõitsime Tbilisist rongiga, mis läks maksma 23 lari nägu. Sõit kestis kokku 6h ning võtsime öörongi, seega säästsime ühe öö majutusraha kokku. Batumisse jõudes oli ilm kehv – sadas vihma ning pidimegi esimese päeva toas veetma, sest teha polnud midagi. Peab tunnistama, et õnneks oli see ainus päev, mil me ei saanud ilma tõttu mitte midagi teha. Kõige madalam temperatuur oli 25 kraadi ning üldiselt paistis Batumis päike.
Batumi on teadupärast Gruusia suvekuurort ning asub üsna Türgi piiri lähistel, Musta mere ääres. Batumis sai avastatud linna, käia rannas, külastasime botaanikaeda, käisime rahvuspargis mägesid vallutamas ja loodust nautimas. Hiljem, kui tagasi Eestisse jõudsime, siis arvasime, et oleks Batumis natuke vähem aega veetma pidanud ja rohkem Borjomis aega veetma.
Batumis aga saime esimese halva kogemuse booking.com kasutades. Nimelt broneerisime endile ühe korteri, kus oli kõik eluks vajalik olemas. Sinna jõudes juhatas host meid ühte tuppa, mis ei olnud see, mida me broneerinud olime. Seega asusime asja uurima. Tuli välja, et ses toas olevat olnud probleeme katuse läbi laskmisega ning sinna tuppa ei saanud me minna. Kõrvalkorteris elas üks mees, kelle tõttu me esimene päev ei oleks saanud ka teise korterisse elama minna. Siis pakuti meie välja see tuba, kus eelnevalt elas sees üks vanem vene paar. Nendega suheldes tuli välja, et ka nemad reisisid vaikselt ringi ning olid pärit Peterburist. Ka neil juhtus sama stsenaarium – broneerisid korteri, kuid said hädiste tingimustega toa. Meie asjal nii juhtuda ei lasknud (dope AF) ning me polnud nõus seda sama raha välja käima, mis me korteri eest maksma oleksime pidanud. Lisaks ei vahetatud seal toas, kus eelnevalt see vene paar elas, meie jaoks ka uusi voodilnu. Ka host ise oli kahtlne, ilmselt tegeles ta viimased kuu aega õllekannu kergitamisega. Õnneks saime bookingu tühistada ning otsisime endale parema korteri. Lõpuks saime 80 ruutmeetrise korteri, mis oli liigagi suur meie 2 jaoks.
Batumile järgnes aga Borjoni, kus veetsime ühe öö. Borjomisse saime maršutkaga (loe: 90ndate Ford Transiti kaubik, diiselmootoriga, millel on sisseehitatud 12 lisa istekohta ning mis ajab vingu sisse). Hinnaks saime 20 lari per persona ning kihutasime 6h Borjomisse. Nägime natuke küla- ja ka maantee elu ning saime terve autosõidu diislivingu sisse hingata, mis lõpuks ka pea valutama pani. Kohale jõudsime õnnelikult (loe: suuremaid liiklusõnnetusi ei juhtunud) ning lisaks sellele aidati meid ka ööbimiskoha leidmisega. Taaskord, leidsime väga toreda pere, kelle juurde ööseks jääda saime ning tingimused olid taaskord suurepärased! Aitäh booking.com! Kuna Borjomis oli meil mega vähe aega, siis plaanisime kohe mägesid vallutama minna. Mõeldud-tehtud! Hakkasime ülesmäge sumpama. Mäe tipus leidsime allika, mis sarnanes meie Nõjakaevule Eestis ehk vesi tõusis üles maapinna seest. Mõeldes sellele, et paar tundi oli päikeseloojanguni aega, mõtlesime natukene mägedes „lõigata“ ning saatuse kombel leidsime selleks ühe mägiraja, mida mööda me tagasi alla ronisime. Lõpuks jõudsime Borjomi parki, kust ka Borjoni mineraalvesi tuleb. Seda me ise aga algselt ei teadnud ning saime alles pärast teada. Sinna parki sinemine maksis 2 lari – me saime sinna tasuta, sest tulime mingit mägiteed pidi. Seal nägin ka imearmsat väikest madu, kellele ma äärepealt peale oleksin astunud.
Borjomi teisel päeval käisime aga Mtsvane mungakloostris, kus saime taaskord proovida „püha vett“ ehk allikavett. Sõitsime sinna taksoga ning arvasime leidvat mingi suure kompleksi, kus ringi jalutada. Tutkit! 10 minutit vaatamist ning siis kõmpisime 12km tagasi Borjomisse. Selle aja jooksul nägime ülimalt kaunist loodust ning mahajäetud kohti. Kes kunagi Borjomisse peaks minema, siis soovitan koheelt võtta ette Borjomi Rahvuspärgi matkarajad ning neid läbima hakata. Kuna meil selleks aega polnud, siis leppisime kokku, et teinekord minnes, veedame vähemalt nädala Borjomis (siis saab 3-5 päevase matha rahvuspargis läbitud). Borjomi loodus jättis ka kõike sümpaatsema mulje by the way.
Borjomist sõitsime aga tagasi Tbilisisse ning 2 ööd veetsime ka seal. Viimastel päevadel Tbilisis ei teinud me praktiliselt midagi – nautisime aega, päikest ja veini.
Vein on Gruusias tegelikult odav, seega soovitan seda tarbida. Kes sinna satub, siis mina soovitan dry white Telavuri Marani Evropulit. Äärmiselt maheda maitsega ning hind on VAID 2,4€ 😊 Siiani ei ole ma seda Eestist leidnud. Söögi kohapealt soovitan süüa Gruusia leiba ning erinevaid saiakesi. Väga omapärased maitseelamused. Lisaks sööge kindlasti ka kohalikku šašlõkki!
Üldiselt on gruusia-köök üsna sarnane meie omale, mistõttu tegime tavaliselt kodus süüa. Ostsime turul või poest materjalid ning asusime vaaritama. Hinnad on toidukaupadel odavad. Seetõttu saime reisiga päris odavalt ühele poole. Arvestasin, et kuluraha jääks Gruusias 400€, kuid kogu reisi, k.a lennupiletid, maksumuseks tuli kokku 380-400€. Kulusid aitasid all hoida kodumajutustes ööbimine ning kodus ise söögi valmistamine.
Kui keegi aga soovib Gruusiasse kunagi minna, siis mina annan omalt poolt soovituse sellele riigile. Turvalisus on OK. Asjadel tasub silma peal hoida ning tänaval liikudes võid leida mõne petise, kes sinu käest midagi välja soovib petta. Kuid turistidel ebaturvaline Gruusias kindlasti ei ole. Turismi kõrgaeg on Gruusias maikuust kuni septembri alguseni. Kui soovite minna veinireisile, siis on sobilik augusti lõpp kuni septembri algus ning sellisel juhul liikuge Kakheti kanti. Mägironijatele peaks sobima hilissügisesem või varakevadisem periood, mil mäetipud on kaetud lumega.
Jõudes öösel Tbilisisse, olime me eelnevalt endile booking.com kaudu 1-toalise korteri välja valinud, kus me esimesed 2 ööd veetma pidime. Olime välja uurinud, et lennujaamast kesklinna peaks saama umbes 20-30 lariga. Leidsime, et kõige mõistlikum oleks 25 lariga korterini saada. Algas kauplemine kohalike taksojuhtidega ning me leidsime ühe pässi, kelle nimi oli Niko ning kes oli meid nõus ära viima. Hinnaks leppisime 25 lari. Olime veidi kahtlevad Niko pädevuses taksojuhine, kui pidime tema vanasse Opelisse istuma. Hiljem tuli välja, et ta polnud ametlik taksojuht – kaugelt sellest. Sõidustiil meenutas tuntud vormelilegendi Nico Rosbergi oma. Igatahes, tegemist oli sõbraliku pässiga, kes aitas meil hotelli õige aadressi üles leida ning kutsus omaniku välja.
Esimene mulje majast, kus meie korter asus, oli päris skeptiline. Majad on Gruusias lagunenud ning näevad välja nagu oleks slummi sattunud. Kui korterisse sisse jõudsime, siis nägime ikkagi euro kortereid, mis nägid välja luksuslikud ning vajalike seadmetega varustatud (okei-okei, air-conditioner’i toas polnud, kuid see selleks). Hiljem rääkis maja omanik Aleks, et valitsus ei lubagi neil maju väljast korda teha, sest nad on kõik muinsuskaitse all. Vot sulle lopsu, vastu mopsu!
Tbilisis veetsime kokku 3 ööd. Käisime linnas sees päris palju ringi ning otsisime vaatamisväärsusi, mida vaatama minna. Tbilisis sai ka esimene mägi vallutatud, kuhu meil algselt üldse plaanis minna ei olnudki. Seda tegime me muidugi täisvarustusega ehk seljakotid olid meil täisraskuses seljas. Oli raske ja vaevaline, kuid saime hakkama. Käisin Gruusias koos oma tüdruksõbraga, ja kuna mäkke ronimine oli minu idee, siis sain ma vastu päid ja jalgu, kui natuke raskemaks ronimine muutus. Kuid vaade, mis mäe pealt avanes oli nii kaunis, et õhtuks oli pahameel juba ununenud! 😊
Edasi võtsime suuna Batumise, kus veetsime kokku 6 ööd. Batumisse sõitsime Tbilisist rongiga, mis läks maksma 23 lari nägu. Sõit kestis kokku 6h ning võtsime öörongi, seega säästsime ühe öö majutusraha kokku. Batumisse jõudes oli ilm kehv – sadas vihma ning pidimegi esimese päeva toas veetma, sest teha polnud midagi. Peab tunnistama, et õnneks oli see ainus päev, mil me ei saanud ilma tõttu mitte midagi teha. Kõige madalam temperatuur oli 25 kraadi ning üldiselt paistis Batumis päike.
Batumi on teadupärast Gruusia suvekuurort ning asub üsna Türgi piiri lähistel, Musta mere ääres. Batumis sai avastatud linna, käia rannas, külastasime botaanikaeda, käisime rahvuspargis mägesid vallutamas ja loodust nautimas. Hiljem, kui tagasi Eestisse jõudsime, siis arvasime, et oleks Batumis natuke vähem aega veetma pidanud ja rohkem Borjomis aega veetma.
Batumis aga saime esimese halva kogemuse booking.com kasutades. Nimelt broneerisime endile ühe korteri, kus oli kõik eluks vajalik olemas. Sinna jõudes juhatas host meid ühte tuppa, mis ei olnud see, mida me broneerinud olime. Seega asusime asja uurima. Tuli välja, et ses toas olevat olnud probleeme katuse läbi laskmisega ning sinna tuppa ei saanud me minna. Kõrvalkorteris elas üks mees, kelle tõttu me esimene päev ei oleks saanud ka teise korterisse elama minna. Siis pakuti meie välja see tuba, kus eelnevalt elas sees üks vanem vene paar. Nendega suheldes tuli välja, et ka nemad reisisid vaikselt ringi ning olid pärit Peterburist. Ka neil juhtus sama stsenaarium – broneerisid korteri, kuid said hädiste tingimustega toa. Meie asjal nii juhtuda ei lasknud (dope AF) ning me polnud nõus seda sama raha välja käima, mis me korteri eest maksma oleksime pidanud. Lisaks ei vahetatud seal toas, kus eelnevalt see vene paar elas, meie jaoks ka uusi voodilnu. Ka host ise oli kahtlne, ilmselt tegeles ta viimased kuu aega õllekannu kergitamisega. Õnneks saime bookingu tühistada ning otsisime endale parema korteri. Lõpuks saime 80 ruutmeetrise korteri, mis oli liigagi suur meie 2 jaoks.
Batumile järgnes aga Borjoni, kus veetsime ühe öö. Borjomisse saime maršutkaga (loe: 90ndate Ford Transiti kaubik, diiselmootoriga, millel on sisseehitatud 12 lisa istekohta ning mis ajab vingu sisse). Hinnaks saime 20 lari per persona ning kihutasime 6h Borjomisse. Nägime natuke küla- ja ka maantee elu ning saime terve autosõidu diislivingu sisse hingata, mis lõpuks ka pea valutama pani. Kohale jõudsime õnnelikult (loe: suuremaid liiklusõnnetusi ei juhtunud) ning lisaks sellele aidati meid ka ööbimiskoha leidmisega. Taaskord, leidsime väga toreda pere, kelle juurde ööseks jääda saime ning tingimused olid taaskord suurepärased! Aitäh booking.com! Kuna Borjomis oli meil mega vähe aega, siis plaanisime kohe mägesid vallutama minna. Mõeldud-tehtud! Hakkasime ülesmäge sumpama. Mäe tipus leidsime allika, mis sarnanes meie Nõjakaevule Eestis ehk vesi tõusis üles maapinna seest. Mõeldes sellele, et paar tundi oli päikeseloojanguni aega, mõtlesime natukene mägedes „lõigata“ ning saatuse kombel leidsime selleks ühe mägiraja, mida mööda me tagasi alla ronisime. Lõpuks jõudsime Borjomi parki, kust ka Borjoni mineraalvesi tuleb. Seda me ise aga algselt ei teadnud ning saime alles pärast teada. Sinna parki sinemine maksis 2 lari – me saime sinna tasuta, sest tulime mingit mägiteed pidi. Seal nägin ka imearmsat väikest madu, kellele ma äärepealt peale oleksin astunud.
Borjomi teisel päeval käisime aga Mtsvane mungakloostris, kus saime taaskord proovida „püha vett“ ehk allikavett. Sõitsime sinna taksoga ning arvasime leidvat mingi suure kompleksi, kus ringi jalutada. Tutkit! 10 minutit vaatamist ning siis kõmpisime 12km tagasi Borjomisse. Selle aja jooksul nägime ülimalt kaunist loodust ning mahajäetud kohti. Kes kunagi Borjomisse peaks minema, siis soovitan koheelt võtta ette Borjomi Rahvuspärgi matkarajad ning neid läbima hakata. Kuna meil selleks aega polnud, siis leppisime kokku, et teinekord minnes, veedame vähemalt nädala Borjomis (siis saab 3-5 päevase matha rahvuspargis läbitud). Borjomi loodus jättis ka kõike sümpaatsema mulje by the way.
Borjomist sõitsime aga tagasi Tbilisisse ning 2 ööd veetsime ka seal. Viimastel päevadel Tbilisis ei teinud me praktiliselt midagi – nautisime aega, päikest ja veini.
Vein on Gruusias tegelikult odav, seega soovitan seda tarbida. Kes sinna satub, siis mina soovitan dry white Telavuri Marani Evropulit. Äärmiselt maheda maitsega ning hind on VAID 2,4€ 😊 Siiani ei ole ma seda Eestist leidnud. Söögi kohapealt soovitan süüa Gruusia leiba ning erinevaid saiakesi. Väga omapärased maitseelamused. Lisaks sööge kindlasti ka kohalikku šašlõkki!
Üldiselt on gruusia-köök üsna sarnane meie omale, mistõttu tegime tavaliselt kodus süüa. Ostsime turul või poest materjalid ning asusime vaaritama. Hinnad on toidukaupadel odavad. Seetõttu saime reisiga päris odavalt ühele poole. Arvestasin, et kuluraha jääks Gruusias 400€, kuid kogu reisi, k.a lennupiletid, maksumuseks tuli kokku 380-400€. Kulusid aitasid all hoida kodumajutustes ööbimine ning kodus ise söögi valmistamine.
Kui keegi aga soovib Gruusiasse kunagi minna, siis mina annan omalt poolt soovituse sellele riigile. Turvalisus on OK. Asjadel tasub silma peal hoida ning tänaval liikudes võid leida mõne petise, kes sinu käest midagi välja soovib petta. Kuid turistidel ebaturvaline Gruusias kindlasti ei ole. Turismi kõrgaeg on Gruusias maikuust kuni septembri alguseni. Kui soovite minna veinireisile, siis on sobilik augusti lõpp kuni septembri algus ning sellisel juhul liikuge Kakheti kanti. Mägironijatele peaks sobima hilissügisesem või varakevadisem periood, mil mäetipud on kaetud lumega.